Võitluskunstid

Poks

Poks on spordiala, milles kaks sportlast sooritavad kinnastatud rusikatega teineteise poole lööke ning kasutavad enda kaitseks spetsiaalselt õpitud kaitsevõtteid. Võidab see võistleja, kes matsi jooksul tabab vastast rohkem, seejuures ise demonstreerides taktikalis-tehnilisi võimed ning suudab vältida vastase löökide tabamustest.

Võisteldakse nööridega piiratud nelinurksel alal, mida nimetatakse poksiringiks. Poksiringi mõõdud on 6,1 meetrit x 6,1 meetrit, antud mõõdud on ringi sisemõõdud. Poksiring piiratakse kolme või nelja nööriga. Ringi põrand peab olema kaetud pehme, 1,3 kuni 1,9 cm paksuse vildi või kummiga, millele on peale pingutatud present. Peakohtuniku lauast lähim vasakpoolne nurk on punane, selle vastasnurk - sinine. Ülejäänud kaks neutraalset nurka on valged. Nurkades on pehmed padjad. Köite minimaalne läbimõõt on 3 cm. Ringi valgustus peab olema vähemalt 1000 luksi. Ring peab olema valgustatud ülevalt. Külgvalgustus on lubamatu. Ringi külgedel peab olema 3 treppi, 2 võistlejate ja 1 ringikohtuniku jaoks.

Antiik-olümpiamängude kavva võeti poks 23. mängudel 688. a. eKr. Algul võisteldi paljaste rusikatega, hiljem kasutati käte kaitseks aga ka rusikalöögi tugevdamiseks nahkrihmu, sidudes need ümber kämbla ja randme. Hiljem tulid kasutusele ühe kilogrammi raskused metallplaadid käerandmetel. Vanast Kreekast levis rusikavõitlus Rooma, kus arenes rusikavõitlus, mida nimetati pugilismiks. Pugilistide matšid olid vigastusterohked, eriti gladiaatorite turniiride ajal, kui rusikaid tugevdati teravate ogadega varustatud „nukkidega“ e. cestustega.

Kaasaaegse poksi sünnimaaks kujunes Inglismaa, kus poksiga tegelemist mainitakse alates 1681. a. Poksimist nimetati relvastamata enesekaitseks. 1867.a. avaldas Šotimaa aristokraat John Sholto Douglas, Queensberry VII Markii nn „Queensberry poksimäärused“, millest sai hiljem esimene amatöörpoksi võistlusmäärustik. Queensberry reeglite järgi:

1. raundi pikkuseks määrati 3 minutit ja vaheaeg raundide vahel 1 minut
   
2. poksikinnaste kasutamine oli kohustuslik
   
3. poksijad jagati kaalukategooriatesse
   
4. poksiringi suurus oli kindlaks määratud
   
5. keelatud oli maadlemine ja vastase peksmine vastu ringiposte
   
6. abistajad said raundi vaheajal tulla ringi
   
7. kui poksija oli nokauti löödud, tuleb lugeda kümneni. Kui ta ei suuda 10 sekundi jooksul püsti tõusta, loetakse võitjaks teine võistleja.
8. poksijad pidid võistluste ajal kandma pehmeid jalanõusid, millel ei tohtinud olla teravaid naelu ega naaste.

Need reeglid kehtivad tänapäevalgi, kuid sellele vaatamata toimub pidev reeglite muutmine ja lihvimine. Alates 1992.a. on olümpiastiili poksis kasutusel elektrooniline punktide arvestamise süsteem, nn võitjate selgitamise „majoritaarne“ süsteem.
Kaasaegsate olümpiamängude kavva võeti poks 1904. a. Saint Louis Olümpiamängudel, kus võistleja vanus peab jääma 17-34 eluaasta vahele.

Naiste poksi hakati aktiivselt kultiveerima alates 1990. aastast. 1994.a.. naiste olümpiastiili poksivõistlused on lülitatud ka AIBA (1946. a. moodustatud Olümpiapoksi Rahvusvaheline Liit) võistluskalendrisse. Naiste olümpiastiili poksivõistlused planeeritakse lülitada Olümpiamängude programmi 2012. aastal.

Eesti Poksiliidu kodulehelt